Väljakutsed eakate vähihaigete kiiritusravis

Maailmas prognoositakse jatkuvat vanemaealiste vahihaigete osakaalu suurenemist, mis kasvab tanu pikenenud elueale, tohusamale vahiravile ja kasvajaspetsiifilise elulemuse suurenemisele. Vananemisega kaasneb sageli mitmete elundisusteemide funktsionaalse reservi vahenemine ja krooniliste haiguste esinemissageduse kasv. Eakate vahihaigete ruhm on heterogeenne, mistottu ei ole patsiendi vanus uksi piisav tegur tema terviseseisundi hindamiseks ja raviotsuste tegemiseks. Patsientide objektiivne geriaatriline hindamine on oluline, tagamaks, et eakad vahihaiged ei saaks ule- voi alaravitud. Kliinilises praktikas on eakate vahiravi otsuse tegemine sageli komplitseeritud, soltudes mitmetest kasvaja- ja patsiendispetsiifilistest teguritest ning toenduspohise info olemasolust. Eakad vahipatsiendid saavad erialase kirjanduse andmeil vahem toendus- ja ravijuhendipohist ravi, samuti kaasatakse neid oluliselt vahem kliinilistesse uuringutesse. Kiiritusravi on eakate soliidtuumorite ravis uks olulisemaid raviviise nii kuratiivsel ehk tervistaval kui ka palliatiivsel eesmargil. Kiiritusravi otsus tehakse personaalse riski ja kasu suhte hindamise abil, arvestades nii ravi efektiivsust kui ka voimalikku toksilisust. Eesti Arst 2015; 94(10):596–601